Mustkunstnikuks või illusionistiks kutsutakse sellist inimest, kes oma käteosavuse, trikkide või spetsiaalse aparatuuri abil loob illusiooni esemete tavapäraste omaduste muutumisest. Selline artist näitab mustkunstitrikke, kasutades selleks muuhulgas ka publiku alateadvuse segadusseajamist.

Illusioonide valdamise kunst pärineb juba iidsetest aegadest, mis tollal võimaldas śamaanidel, preestritel ja pealikel suurte rahvamasside juhtimist, samas kui fakiirid pakkusid mustkunsti lihtsalt inimestele meelelahutuseks. Selle źanri professionaalsed artistid tekkisid aga eelmise sajandi keskel – just tol ajal sai laatadel näha erinevaid nukunäitlejaid ja illusioniste, kes tegid kaarditrikke ning kasutasid mustkunstitrikkide läbiviimiseks erinevaid mehhanisme.

Igal ajajärgul oli siiski olemas ka oma kõige kuulsam mustkunstnik, kelle puhul pole siiani selge, kas oli siis tegu andeka illusionisti, petturi või lihtsalt võluriga. Tänapäeval on illusionisti amet üsna tavaliseks saanud. Need artistid esinevad estraadietendustes ja tsirkuses, muskunstitrikkide omandamiseks korraldatakse ka spetsiaalseid kursusi, olemas on palju vastavat kirjandust jne.

Aga vaatamata sellele, et mustkunsti saab üha lihtsamalt mõistetavaks, lähevad inimesed ikkagi mustkunstetendusi vaatama – et saada ninapidi veetuks. Illusionistid ise aga täiustavad oma tehnilist arsenali pidevalt. Allpool räägime kümnest kõige kuulsamast mustkunstnikust inimkonna ajaloos ja mõningatest nende kuulsamatest illusioonidest. Ning seejuures on mõnikord isegi raske määratleda, kus lõppevad mustkunstitrikid ja algab kõige ehtsam võlukunst…

Harry Houdini.Harry Houdini - mustkunstnik See tuntud illusionist sündis 24. märtsil 1874. aastal Budapestis. Tulevase artisti passinimi on muideks Erik Weisz (hilisemalt ka Ehrich Weiss või Harry Weiss). Oma lapsepõlve veetis poiss Ameerika Ühendriikides Wisconsin’i osariigis. Pere oli vaene, seetõttu jõudis Erik juba varases nooruses proovida nii ajalehemüüja, kingaviksija kui ka isegi lipsude juurdelõikaja ametit. Siiski vallutasid illusioonid ja kaarditrikid Houdin’i huvi sügavamalt ning seda juba alates kuueaastasest vanusest. Samuti köitis teda väga tsirkus.

Juba kümneaastaselt hakkas Harry erinevates meelelahutusasutustes kaarditrikkidega esinema, aga pseudonüümi Houdini võttis noormees endale 18-aastaselt ja seda prantslasest illusionisti Robert Houdini auks. Eesnimeks sai Harry aga tänu Ameerika Ühendriikide illusionistile Harry Kellari’le. Lihtsamatelt mustkunstitrikkidelt liikus artist üle üha keerulisematele. Tema arsenali lisandusid juurde käerauad, mis panid aluse hilisemalt Houdini’ile ülemaailmset kuulsust toonud trikkidele. Nimelt hakkas Harry demonstreerima oma ahelatest vabanemise oskust. Asi arenes nii kaugele, et ükskord riputati Houdini paljude inimeste silme all pilvelõhkuja katuseräästa külge, aga ka seal suutis ta end edukalt välja päästa. 1903. aastal kinnitati artist käeraudadega 30-kilose raskuse külge ja visati Thames’i jõkke, aga tal võttis vaid mõned minutid aega selleks, et end vabastada ja veest välja tulla. Selliseid uskumatuid võimeid suutis Houdini teha tänu oma uskumatule paindlikkusele, mille oli ta saavutanud lapsepõlvest saadik kestnud kurnavate treeningute tagajärjel. Harry oli suuteline oma jäsemeid painutada mõeldamatute nurkade alt, mis kõrvalt vaadates meenutasid pigem plastiliinist tehtuid.

Hiljem ühines Houdini’ga ka tema vend Theo (Theodore) ning kahekesi viisid nad läbi ka 1864. aastal John Maskelyne poolt leiutatud triki. Nimelt ronis Theo ronis kinniseotud kätega kasti, mille peale seisis Harry. Vaid mõneks sekundiks sulgus nende ees kardin ning kui see taas üles tõusis, olid vennad kohad vahetanud — kinniseotud kasti sees oli Harry. 1894. aastal tutvus Houdini laulja ja tantsija Bessi’ga (Wilhelmina), kellest sai peatselt tema abikaasa ning ta asendas etendustes ka assistendina tema venda. 1898. aastal Houdini karjäär Ameerika Ühendriikides vaibus veidike ning mustkunstnik otsustas suunduda Euroopat vallutama, kus midagi taolist polnud veel nähtud.

Põhiline osa trikkidest seisneski enda vabastamises. Houdini reisis mööda Euroopat viis aastat ja saavutas seal enneolematu menu. Siis saabus aeg naasta tagasi Ameerikasse, kuigi mustkunstnik jätkas ka Vana Maailma külastamist — nii oli tema populaarsus väga suur mõlemal pool ookeani. Houdini maagiliste trikkide tipuks saigi tema võime vabastada end ahelatest, käeraudadest ja hullusärkidest, kõikvõimalikel mõeldamatutel viisidel päästis mustkunstnik end välja vanglatest, kaubakonteineritest ja kottidest, kirstudest ja isegi metallist aurukatlast.

Alates 1916. aastast hakkas Harry tegema ka täispikkasid mängufilme, olles ühtlasi ka nende stsenaristiks. 1923. aastal tegi Houdini 5 filmi ning hiljem sai ka oma tähe Hollywood Walk of Fame’il. Aga mustkunsti ja filmide kõrval huvitus kuulus artist ka lennundusest — just tema sooritas esimese lennu Austraalia kohal. Houdini’st sai mitte ainult omataoline ületamatu illusionist, vaid lisaks ka virtuoosne pettuste avastaja ja avalikkuse ette tooja. Koostöös ekspertidega suutis see mustkunstnik paljastada kümneid imetegijaid, selgeltnägijaid ja niisama jutumehi. Selle nimel külastas Houdini inkognito spirituaalseid seansse, paljastades śarlataane. See sai aga põhjuseks ka suhtluse lõpetamisele oma sõbra Arthur Conan Doyle’ga, kes oli tugev spiritismi pooldaja. 1926. aastal tuli enne Houdini esinemist ühes ülikoolis tema grimmiruumi üks noor sportlane ja küsis, kas see on tõsi, et Houdini võib valuta välja kannatada mitu tugevat lööki kõhtu. Ning enne kui kuulus mustkunstnik oleks jõudnud end selleks ette valmistada või lihaseid pingutada, lõi tudeng teda mitu korda kõigest jõust kõhtu. See aga tingis Houdini’l pimesoole lõhkemise ning 1936. aasta 31. oktoobril suri suur artist kõhukelme põletikku.